Hiina rokib

Hetkeseis on köha, nohu ja külmetus ning surve stsenaarium kirja panna. Erik näiteks vähkrleb voodis loomepiinades. Haigused tulid kallale pargis käies ja viimastel päevadel hutongides inspiratsiooni otsides – ilm on petlik ja kiiresti muutuv.

Rokib?

Ja täiega – paar posti tagasi oli juttu, et käisime krahlimoodi D-22s, kus kostus The K (ja nende cd, nagu siin ikka, maksis 30kr).

Aga midagi toimub pidevalt, subkultuurid on aktiivsed. Punk, indi, elekter, rokk ja sokk. Kombime vaikselt.

Paar päeva tagasi oli kooli kämpuses ootamatu kontsert üritustesarjast Levi’s Rock Party, mis kujutab endast parima noortebändi valimist. Välja nägi see nii, et publik istus suures saalis toolidel (osa lehvitas puna-valgete tuutudega, mis on juba eraldi teema) ja lavalt käis läbi kümme bändi. Helitehnika oli niivõrd tasemel, et esimeste ajal vokaali kas polnud üldse kuulda või väga mõnusalt moonutatult. Muusika kõikus aeglasest maruigavast pederokist (mis tüdrukutele väga hästi peale läks) gooti metalini koos kohustusliku naislauljaga, Oasise kaverite ja kohaliku Terminaatorini.

Ja ühe bändi sünditar esitas Super Mario mängu esimesed kaks levelit, see on ikka teema!

Terve kontserdi kihelesid saali ühes nurgas blondeeritud punkarid, kes tulid viimasena lavale ja andsid mõnuga – Magic Mars. Kõlas nagu tehniliselt kvaliteetne Psychoterror, välja nägi nagu ulakad rahvatantsuposid – kui neil muusikutena ei vea võivad kõik rahvatantsuansamblisse Kaseke sünkroonhüppajateks ja -kükitajateks minna. Nende ajal tõusid publikust kaks inimest lausa püsti ja päris mitmed hüpitasid end toolides kaasa. Hüp-hüp.

Teine meeldejääv kamp oli 133 – eklektiline sünt, hulluvad kitarriheerosed ja ekspermentaal-indi-rokk.

Eksperimentaal-indi jätkub täna kontserdiga MAO livehouses – lainap:

• 挂在盒子上 e Hang on the box (hiina tsikid, noh);
• Carsick Cars ja
• snapline.

Viimased kaks tunduvad siinses andergraundis päris tuntud nimed olema. Paradoksaalne, nii et elame-näeme. Teie vajutage aga linke ja laske kõrvad täis.

*** Post-concertom

Need nimed on siinses andergraundis niivõrd tuntud, et saal oli lõpuks rahvast täis ja sellest massist miski kolmandik olid valged. See oli väga häiriv ja nõme aga koht oli mõnus, nägi huvitavamaid hiinlasi ja puha. Miskipärast oli kohal kahtlaselt palju videokaameraid ja ajakirjanikke – põhjus meile teadmata.

snapline — hääd rütmid ja energia. Vokaal ja sünt tahtsid lavalt ära hõljuda. Pikemalt seletada ei oska aga igal juhul tasub jälgida.

carsick cars — eelmisest loium ja traditsioonilisem värk. Snapline’i sündineiu digimuundus siia trummariks. Bassimees ei mõelnudki ära minna. Ja vahepeal käis järgmise bändi (hotb) laulja ka laval häält tegemas – Pekingis käivad need asjad segaselt.

!Boonusena käis mingi hetk laval kloun ringi (totralt suure lillekimbuga).

Hang on the box — midagi head. Pehme meloodiline indi meets müra ja karjumine meets punk meets instrumentaalsed punased roosid. Mitmekülgne mitmes mõttes – näiteks oli pidevalt laval kolm neiut, vahepeal neli, vahepeal veel mõni kitarriga mees ka. Nad võiks oma koosseisu ära otsustada – igal juhul on seal Ilmselt Maailma Lühim Trummar – selline pisike agressiivne 猴子, kes lõi trummi, laulis, kisendas, vahepeal keeras vist nuppe ja biitboksis.

!Boonusena käis vahepeal keegi teine neidis hiinakeelset luulet lugemas. Ja siis tuli kloun tagasi ja andis solistile totralt suure lillekimbu. Mõni lugu hiljem tõid keegid kolmandad neidised tordi ja lilli – siis said ka rumalad eurooplased aru, et bändil oli sünnipäev (üheksas?!).

Oli hea. Aga tüütuid lärmakaid ja pikki valgeid siiski liialt igal pool. Fritsud.

***

Whee!

(meie rahvuslikust telekast)